Kui olen argipäevast juba üliväga rusutud ja tahan kiiremas korras hingehaavu puhtaks loputada, on mere ääres käik üks igati tervendav ettevõtmine. Meretuul puhub silmad selgeks, ja mõtted samuti. Kuna Pärnus sai suvel juba käidud, hiljuti aga kuulsin Juminda poolsaarel asuvast ilusast rannast, võtsingi täna suuna sinnapoole. Kuidas tundus ja kas tasus minna?
Kohale jõudmine on omaette seiklusreis
Kõigepealt – eks see kohalejõudmine Tartust võttis ikka aega. Hakkasin ise kõige otsesemat marsruuti leiutama ja leiutasin end muu hulgas ka mingile ringrajale. Nii et kui mingil hetkel jäid viimased umbes 14 km sõita, siis mõne aja pärast ikka veel viimased 23 km. Ja siis jälle 14. Tekitasin seega põnevust küll, aga viimaks hakkas meri paistma!
Kolga-Aabla rand on väga ilus isegi sügisel
Kolga-Aabla rand on pisemat sorti liivarand, mis isegi sellisel sügiseselt tuulisel päeval nagu täna polnud inimtühi. Väga ilus jalutada ja meretuult püüda, kuigi ujuma nagu eriti ei kutsunud. Rand asub Juminda poolsaare läänekaldal ja küllap Kolga laht ongi rannakülale nime andnud.
Leidsin jälle kiviparadiisi.
Arvad, et olidki kalliskivid niisama laokil? Tegelikult, tavaline liiv ja kruus veepiiril. Lähedalt vaadeldes võivad väikesed asjad olla omaette hämmastavad maailmad.
Mida sõna Juminda tähendab?
Juminda on 13.–15. sajandil ürikutes mainitud kui Iumentake või Yumentaken. Kust selline nimi pärineb, polegi vist päriselt teada. Et mis see Jume oli, mille taga üks rannaküla asus. Ja kas asus millegi taga Eesti või Soome poolt vaadates. Igal juhul on poolsaar nimetatud selle küla järgi. Väidetakse ka, et 16. sajandil olnud Juminda alles saar. Vaat siis, kui kiiresti asjad muutuvad.
Kus on suuri rändrahne, seal kahtlustatakse ka alati Kalevite perekonna kätt mängus olevat. Kas need kivid tõi keegi põllega kohale või saabusid need siiski jääaja jääliustikega? Kuulu järgi sumbanud siin ka Kalevipoeg ringi, ehk viskas temagi mõne?
Nendesamade kivide pärast on hilisematel aegadel siinsetes vetes mitmeid väljamaa laevu karile jooksnud ja sellele aidanud kaasa ka kohalikud mereröövlid. Nii et selliseid väikeettevõtjaid elas siin.
Juminda poolsaarel asub ka Pikanõmme–Majakivi matkarada
Matkaraja üks algus ongi Kolga-Aabla küla lähedal. Mina aga püüdsin täna nii kaua meretuult, et pimedas enam metsa minema ei tikkunud. Lahemaa rahvuspargis asuvad matkarajad ja Viru rabagi jäid seekord külastamata.
Mere ääres viibimine laeb iseenda akupanga taas täiesti täis
Kirjutasin selle loo ka selleks, et iseendale mere ääres käimise olulisust aeg-ajalt meelde tuletada. Soolane meretuul lihtsalt ON tervendav ja puhastav ning lainte mühin viib iseendaga ja loodusega taas paremasse kooskõlla. Ja mõnikord juhtub väsimus olema selline, mida ei saa niisama lihtsalt välja magada vaid mis tuleb tegutsedes ja liikudes endalt lahti raputada. Ringi sõita ja matkata sellistes paikades, mida varem näinud pole. Et uued muljed kühveldaksid vanadele kogemustele korraliku liivakuhja peale.
Ühest päevast jääb selle kandi uurimisel aga küll väga väheseks. Tahaksin juba tagasi.
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte
