Täna räägin järgmisest paradiisisaarest. See on Ischia saar, kuhu jõuate veel suvepuhkust veetma minna. Ischia on mõnusalt väike, aga minu jaoks just paraja suurusega. Saar asub Türreeni meres, ehk siis üldisemalt, Vahemeres. Merest kõrgubki välja mägi, mille küljele ja jalamile on ehitatud külad ja venitatud maanteed. Kõike seda ilu valgustab tulikuum suvepäike.
Mõni nädal tagasi olid odavlennufirmadel müügis piletid Napolisse ja võib-olla on praegugi veel. Aasta 2022 suvemood on küll selline, et enamus lende lükatakse edasi, mõned tühistatakse ja seda ei tea ette, kumba kategooriasse sinu lend viimaks kuulub. 50% võimalus, et reis võib siiski õnnestuda. Ostsin piletid Napolisse ära.
Napolist saab edasi Ischia saarele
Napoli kohta on palju arvamusi, et ilma tungiva vajaduseta ei ole mõtet sinna minna. Kuritegevus, mustus, vaesus … pole hea mõte seal ringi lonkida, kui just väga ei pea. Minul oli tunne, et just sinna on väga vaja minna. Uurisin ka, kuhu ilma lennukita Napolist edasi reisida saaks ja avastasin, et praamid sõidavad erinevatele saartele, kaasaarvatud Ischia. Järjest rohkem see saar mulle meeldima hakkas. Ostsin ühe otsa praamipileti ka juba ära.
Wizzair hilines kõigest umbes 40 minutit, mis minu arvates on väga hea tulemus aastal 2022 ja Napoli hotellis oodati mind peale keskööd kenasti ära. Napoli lennujaama lähedal on samuti kapselhotell. Kui peaksite sama öise lennuga minema, millega mina, siis see on üks mugav variant hommikuni kusagil olla. Isegi minul ei õnnestunud väga palju ära eksida, nii lähedal. Kapsel muidugi on kapsel, aknad on puudu ja seetõttu peab konditsioneer õhuga midagi tegema.
Ma kirjutan Napolist edaspidi eraldi loo, sest praegu tahaksin kangesti Ischia saarest pajatada.
Enne Ischia saart on Procida
Mõned praamid sõidavad Ischiale otse, mõned peatuvad ka Procida saarel. Seda võiks teada, enne kui vales kohas praamilt maha minna. Mina läksin. Polnud Procidast midagi kuulnud, mõtlesin, et mingi itaalia keelne sõna lihtsalt. Google maps aga näitas, et ma olen täpike keset merd ja Ischia on hoopis eemal. Õnneks lubati mind praamile tagasi ja sõit jätkus.
Procida meeldis mulle selle põgusa pilguga vaadates ka väga. Kaljud, majad kaljudel, meri, kena. Rahvast muidugi sadamas praami ootamas ülipalju. Procida olevat nimetatud Itaalia kultuuripealinnaks 2022, aga see on veel väiksem saar kui Ischia.
Järgmine peatus oligi Casamicciola Terme sadam Ischia saarel. Ischia hääldatakse umbes “Iskia”.
Ischia saar ise on nagu suur mägi
Kõrgeim mäetipp on siin Epomeo. Väga kõrge see ka ei ole, 788 meetrit.
Osad majad on pigem mäeküljele ehitatud ja nii looklevad tänavad üles-alla. Päikese käes ülespoole jalutades muudkui higista. Higistamine mulle väga meeldib, keha puhastub, ja hiljem, kui maha jahtud, on väga hea olla. Muudkui mööda treppe.
Täiesti tavaline, et kõnnid tänaval, kus kasvavad sellised õied.
Kellegi aias on sellised puud.
Saare all podisevat vaikselt ka laava. Maavärin oli siin 5 aastat tagasi. Üks kass oli olnud kolm päeva varingu all, enne kui ta üles leiti. Kuna kass kaotas maavärina tõttu oma kodu, siis sellest ajast elab ta samas hotellis kus nüüd minagi. Väga rahulik tüüp.
Casamicciola Terme on sadamalinn
Ischia Porto on suurem linn ja seal on teine sadam, aga Casamicciola Terme kandis olid odavamad öömajad ja nii ma sõitsin otse sinna. Ja mulle hakkas seal järjest rohkem meeldima. Hotell asus sadamast ja rannast umbes 15 minutit ülesmäge minna. Vahemaad olid saarel lühikesed ja bussiliiklus hea, aga seda ei tea kunagi enne ette, kui ise kohapeal ei ole. Hotellist õige veidi maad edasi oli väike pood. Sain kohe juustu ja oliive. Pood oli selles punases majas.
Mägi, palmid ja meri, kõik olulised asjad ühel pildil.
Mere ääres oli savipoti tehas ja väljapanek.
Mere äärsel peatänaval söögikohti ja suveniiripoode ka piisavalt, ma käisin sealt jäätist ostmas. Ja mitmeid väikesi kõrvaltänavaid, mis on õhtuti eriti romantilised.
Isegi ööd olid värvilised. Kõndisin öösel kodu poole. Väga kodune tunne oli sellel tänaval.
Ischia saarel käiakse termaalveebasseinide pärast
Siin on veekeskusi erineva temperatuuriga basseinide ja muude atraktsioonidega ning paljud spad. Minu hotellis oli ka termaalveebassein! Ja basseinist nägi Epomeo mäge. Basseinis võis ujuda, aga ka lamada liikumatult, panna veel käed ka pea alla ja lausa tukastada. Kui ööseks poleks seda rohelist vett välja lastud, ma oleksin käinud seal magamas. See oli ülimalt lõõgastav kogemus!
Selline hubane ja puhas, sõbraliku personaliga ja hea hommikusöögiga hotell oli hinna poolest soodsam kui Eestis mõni kole odavhotell, kus ma olen olnud. Lisaks on lõuna-itaallastega suhtlemine nii hea. Saarel puhkavadki suures osas itaallased. Sain praktiseerida viisakust ja oma kõrvuni naeratust, igal sammul lausa.
Lõunamaa õhtud on nii sumedad ja soojad, et see on nagu muinasjutt. Ja mina sain olla tegelane selles muinasjutus! Päike kukub lõunamaades suure hooga merre. Veidi aega ja läinud ongi.
Romantilist õhtut teile kõigile ja tulge varsti tagasi, sest see lugu läheb veel edasi.
