Lanzarote pealinnast Arrecifest lõunasse sõites jäävad teele pikad ja laiad päikeselised liivarannad. Õudus tuleb peale kui näed niisugust lumevabadust novembrikuus. Lanzarote turistid lippavad Puerto del Carmeni ja Playa Blanca liivadel plätudega ringi. Lähme vaatamegi need kuurordid üle.
Lanzarote kuurort Puerto del Carmen – turistide pesa
Puero del Carmenis asub Biosfera Plaza kaubanduskeskus ja sealt ookeani poole kõndides jõuab väikesesse, vulkaaniliste kivimite embuses asuvasse randa. Türkiissinine ookeanivesi oli soojem ja tuul vaiksem kui Arrecifes. Soojakraade novembris 22-28.
Jõulukaunistused särasid kenasti päikesepaistel.
Mitmete liivarandade, restoranide, butiikide ja hotellidega Puerto del Carmen asub saare kaguosas. Siin pidavat elama ööelu, mille tõttu mina lasksin bussil nr 3 end Arrecifesse tagasi viia.
Playa Blanca on Lanzarote lõunaranniku kuurort
Playa Blanca jääb Arrecifest veelgi lõunapoole kui Puerto del Carmen. Lõunas on ilm veelgi soojem ja turiste seega veelgi rohkem. Ühel novembrihommikul oli soojakraade vähemalt 26. Tartust saadeti lumine talvepilt.
Playa Blancas on vähemalt 2 randa, üks kuurordiga samanimeline ja teine Flamingo nimeline. Esimene asus kohe bussijaamast mõni minut minna, teine veidi kaugemal ning oli kividest ehitatud muulidega ümbritsetud, nii et lainetevaba vesi sillerdas nagu väikese kausi sees. Liiv oli valge, vulkaanilised kivid mustad. Ookeanivesi selge ja maru soolane.
Turistid pesitsevad Playa Blanca valgetes hotellides. Soojendavad põhjamaal kangeks jäänud konte ja naudivad rannarestoranides pakutavat. Lanzarote toidud on ülimaitsvad, seda ei saa salata. Kõik on väga puhas, garneeringud väga ilusad, teenindajad heidavad nalja ja ümberringi hõljub mõnus rahulik meeleolu.
Promenaad on pikk, longi aga ringi ja vahi tardunud laavat. Hea kodune tunne oli vulkaanisaarel olla. Kui oled liiga paksud riided kaasa vedanud, saad butiikidest Itaalia hilpe osta.
Armas laev.
Üks kelner ja ka bussijuht tulid uurima, et milline kaamera Küllil on. Nii ladus suhtlemine lihtsalt.
Playa Blancalt väljuvad praamid ka Fuerteventurale, kuhu läheme edaspidi.
Lanzarote saart külastab aeg-ajalt calima
Calima on Sahara kõrbe põhjustatud kollakas sudu, mille tõttu on taevas minu arvates väga kaunis. Päike paistab läbi selle sudu ja peegeldus ookeaniveel on omapärane, pehme. Nagu muinasjutumaa. Üks kohalik ütles, et calima olevat selleks hea, et kannab saarele taimede jaoks mineraale. Ei oska kommenteerida, kas see on tõsi või mitte.
Veelgi kollasem maailmapilt.
Lanzarote inimesed on sõbralikud ja väärikad
Lanzarote inimesed on minu arvates keskmisest väärikamad. Nendes tingimustes ellujäämiseks (1/3 saart on täielik kõrb ja ülejäänu enam-vähem kõrb) peabki oma maad ja iseennast väga austama ning armastama. Ja siit idaneb ka hea suhtumine teistesse. Nad ongi uhked oma kauni saare üle, mille on kauniks kujundanud César Manrique kunstianne. Kummaline, et Kanaari saari justkui ei saagi omavahel võrrelda, sest kuigi ühise nimetaja all, on kõik nii väga erinevad.
Lanzarote on näide sellest, kuidas kõrbe tingimustes saab elu edendada, kasutades väga oskuslikult ära neid väheseid vahendeid – vaatamisväärsusi, käsitööd, toidukunsti, lennu- ja laevaliiklust, jne – mis siin saadaval on. César Manrique unikaalsed ehitised, hämmastav laava ja kõrbemaastik, ainulaadsed käsitöötooted, hea toit, puhtus – turistide hordid rõõmustavad ja kohalikel on töö. Väga kahju, et mõned teised riigid meie kaunil planeedil majandavad otse vastupidi, suretades kõik viimseni välja, peletades turistid eemale ja pannes lennuliinid kinni. Kui lihtsate võtetega aga saaks tuua inimestele heaolu.
Lanzarote põllumajandus
Lanzarote on väga puhas, saare elanikud ei soovi oma keskkonda lõhkuda ega lagastada. Kuna saarel on kuiv ja taimi on raske laavakividel kasvatada, siis hoolitsetakse iga taimekese eest erilise hoolega. Aia taimedele oli pandud tuule eest kaitseks väikesi kive, aga põllumajanduses kasutati tuulevarjuks suuremaid C-kujulisi laavakividest laotud müürikesi. Igale taimele niisugune müürike ümber laduda – milline hiiglaslik töö see on! Iga kuivanud leht lõigati suure hoolega ära ja laavakivikestega kaetud platsid riisuti ühtlaseks.
Kuigi viinamarjataimed olid tuule eest müürikestega piiratud, nägid need ikkagi kidurad välja. Küllap selle tõttu on Lanzarote vein kallis ja igas poes seda saada polegi. Aga omapärane oli see vein küll.
Gran Canaria tänavad olid jätnud mulle räpase mulje, justkui oleks kohalikel elanikel oma ümbrusest ükskõik. Lanzarote elanike suhtumine oli aga hoopis midagi muud.
Järgmises loos vaatame Timanfaya rahvusparki, mis on Lanzarote kõige põnevam vaatamisväärsus. Käime ka koobastes Cueva de los Verdes ja Jameos del Agua. Ja imetleme hiigelsuuri kaktusi.
Reisikirja eelmine osa asub siin:
Järgmine Kanaari saar – Lanzarote. 1. osa
