Mida teevad Porto ja Vila Nova de Gaia elanikud õhtuti, kuidas peetakse pidusid ja veelkord sellest, mis on Fado. Atlandi ookeanist, portugallaste heatahtlikkusest, turistilõksudest ja päikeseloojangu vaatlusest. Kohe saate kõigest lähemalt lugeda.
Jään oma arvamuse juurde, et Portosse võib ikka minna. Vanalinn oligi nii kena, nagu ma eelmiste külastuste ajast mäletasin. Võib-olla mängis nostalgia noot siin oma rolli. Porto ja Gaia asuvad teine teisel pool Douro jõge ja mägede tõttu mitmetel erinevatel nii-öelda riiulitel. Turiste oli muidugi hästi palju.
Kuidas ma kohalikule peole kontvõõraks sattusin ja veelkord sellest, mis on Fado
Kõige meeldejäävam sündmus Portos oli mitmete tähtpäevade tähistamine ühes väikeses tavernas. Tavern asus meie apartemendi hoovis, Douro jõe kaldal. Läksime sinna õhtust sööma, istusime õues ja imetlesime jõeveel peegelduvaid tulesid.
Kui märkasime, et siseruumis sättisid Fado-kitarristid end valmis, pressisime end samuti rahva hulka. Fado lauljat (fadista) saadavad tavaliselt kitarristid (guitarrista de fado) kas Portugali kitarril (guitarra portuguesa) või klassikalisel kitarril (viola de fado).
Taverna väikeses siseruumis vaba lauda enam ei leidunud, aga toole leidus küll ja ettekandja näitas, millised koogid neil koogikarbis veel järel on. Avastasime ka, et isegi ülimaitsvaid brüleekreeme savikausikestes võis veel võtta. Kui pidulised hakkasid kordamööda ja kogu hingest Fadot laulma ja kitarri mängima, siis arvasime, et tuleme enne seda ära, kui järg meieni jõuab. Ma pole kunagi arvanud, et mul kitarrimängu oskust vaja võiks minna. Ülejäänud peokülalised tundsid kõik üksteist ja kuigi ma õnnitlustest ega kõnedest ei saanud midagi aru, plaksutamine ja kaasalaulmine on mul käpas. Just niisuguste emotsionaalsete pidude pärast võiksin Portugalis elada küll ja südamlikule peole kontvõõraks sattumine oligi üks mu järjekordseid unistusi. Kummaline lugu nende unistustega!
Lello raamatupood – kas lasta turistilõksul end kinni püüda või mitte?
Lello raamatupood on küll nii turistikas, et rohkem kui raamatute müügilt, teenib see ilmselt piletite müügilt, aga ma tahtsin seda ikkagi uuesti vaadata ja Küllile ka näidata. Lihtsalt nii kena trepp ja riiulid. Kuulsamatest raamatutest on tehtud Lello jaoks spetsiaalsed kuldsete leheservadega väljaanded. No tõepoolest, minu raamatul võiksid ka olla kuldsed leheservad …
Kas Portos saab käia ilma portveini degusteerimata?
Douro jõe Gaia poolsel kaldal saab uurida portveini valmistamise ajaloo kohta ja portveini degusteerida. Portvein on hästi magus ja kange ning peale punase on seda olemas ka valget. Tünnid olid ikka väga suured. Mina ei tea, kas Portos saab käia ilma portveini degusteerimata. Tõenäoliselt ehk järgmisel korral ma juba saan.
Päikeseloojangu vaatlus on klassikaline hobitegevus
Douro jõe mõlemad kaldad olid kaunid kaeda. Ja päikeseloojangu vaatlus tundus olevat klassikaline igaõhtune sündmus. Koguneti jõe äärde või istuti müüridel ja muruplatsidel, söödi-joodi, vesteldi, pildistati ja lauldi.
Milline oli Porto kevadilm?
Üllataval kombel oli märtsikuine ilm Portos soojem ja päikeselisem kui Lissabonis. Ma olin valmistunud Porto külastuseks paksemate ja vihmakindlate riietega. Neid aga läks vaja ainult pealinnas ja sedagi kõigest kahel esimesel reisipäeval. Portos oli hoopis rohkem avarust, õhku, loodust ja inspiratsiooni – vähemalt minu jaoks oli see nii. Lissabonis ma inspiratsioonisädemeid kinni ei püüdnud, Portos aga tahtsin taas lugusid kirjutada ja midagi uut luua. Mul oli väga hea meel Lissabonist minema pääseda ja Portosse jõuda. Kahe linna vahet sõitsime bussiga 3 tundi ja 20 minutit. Põhimõtteliselt on võimalik ka rongiga kohale jõuda. Bussi- ja rongijaamad Lissabonis on Oriente ja Sete Rios ning Portos Campanhã.
Portugali jõudes saabus ka pööripäev ja pööripäeva lõkke tegemiseks oli mul kaasa võetud küünal. Seoses kevadise pööripäevaga ja aprilli esimese päevaga võib ka uued projektid idanema panna, kuna hoo saab sisse uus aastaring.
Matosinhos, Atlandi ookeani ääres
Matosinhosest ma olen varemgi kirjutanud. Surfareid oli seal selgi korral, sest oli päris tuuline, aga ookeani vesi oli kevadel veel külm. Promenaadi mööda võis aga linna tagasi jalutada ja teele jäävaid rannakesi imetleda. Soojadel rannakividel istuda ja päikest nautida sai märtsikuus kenasti. Rannapromenaad pakkus mõnusat kevadtuulist avarust. Ookean on minu jaoks nagu suur loom, kelle kõrval viibimine rahustab ja korrastab mõtete sõlmi.
Portugali toit on nagu omaette kunstiliik
Portugali vanalinnades jalutades tundus, et igas ajaloolises majas oli kas suveniiripood või söögikoht ja kõigile neile jätkus külastajaid. Toidud olid valminud ahju ja maitseainete koostöös, mis muutis need kodusteks ja ülimaitsvateks. Portugallased on toiduvalmistamise kunstiliigiks arendanud, aga siin võib ehk samuti vanade mauride käsi mängus olla. Sa oled kaneel mu Pastel de natal! Pastel de natad olid maitsvamad kui ma mäletasin ja mõnes kohvikus äsja ahjust välja pääsenud.
Heatahtlikkus muudab maailma paremaks paigaks
Portos asunud apartemendi peremees oli üks toredamaid majutuste pakkujaid üldse mu reisikarjääri jooksul. Francisco oli teinud tubli kodutöö ja valmistanud ette põhjalikud materjalid bussiliinide ja lähedalasuva poe kohta. Seletas meile veel kõik üle ja märkis linna kaardile põnevamad kohad ära. Lisaks oli ta varunud külmikusse meie jaoks hulga toitu. Sellise kohtlemise osaliseks ma olen väga harva sattunud. Kuna ta polnud meie lahkumise ajal kodus, siis jätsime kingitused – Eesti šokolaadi, külmkapimagneti ja postkaardid – talle koos võtmetega laua peale. Ja sedagi juhtub harva, et keegi kirjutab ja tänab kingituste eest ning lisab, et olete kenad ja sümpaatsed inimesed ning igal ajal tagasi oodatud. Porto on selline koht, kuhu ma võiksin küll igal ajal tagasi minna.
Apartement ise asus huvitavas ajaloolises majas, jõe ääres, vanalinna kitsal tänaval. Kui vastasmaja naabriga oleksime samal ajal rõdudele sattunud, oleks vist saanud kätt suruda. Lähedal asus Kristallpalee aed, mida Francisco soovitusel vaatama läksime. Pool päeva võis vabalt paabulinde, kukkesid ja hiigelsuuri rododendroneid ning roosipuid pildistada.
Sé katedraal (Sé do Porto) on Porto tähtsaim religioosne hoone
See on see, kui sa tähendad, et meil on ikka veel nägemata Sé katedraal, ja kaaslane küsib: milline see katedraal?
Katedraal on ehitatud Porto kõrgeimasse ossa ja platsilt avaneb vaade linnale. Katedraali on korduvalt ümber ehitatud ning renoveeritud ja see seletavat, miks hoone on arhitektuuristiilide segu. Katedraalist pääseb ka kloostrisse.
Üks tüüp vahtis kellegi akendesse ja tal oli huvitav kiiver peas …
Portost saab samuti ette võtta väljasõite lähedalasuvatesse linnadesse ja küladesse, mida ma eelmisel korral ka tegin. Seekord oli aga Porto linnaski piisavalt huvitav, aeg kulus ülikiiresti ja mõte väljasõitudest hajus ära nagu laintevaht Matosinhose rannas. Kokkuvõttes ma jään oma arvamuse juurde, et Portugali võib alati minna ja et väiksemates linnades, ookeani ääres ning looduses on eriti vahva. Mina usun, et ilu ja heatahtlikkus muudavad maailma paremaks paigaks ja neid tasub igal juhul nii ise juurde luua kui ka otsimas ja tunnetamas käia.
Reisikirja eelmisi osi saad lugeda siit:
Kevadine Lissabon, linnaosa ja vaatamisväärsused. 1. osa
Mida teha Lissaboni ümbruses? Sintra ja Cascais. 2. osa
Vanemad Lissaboni ja Portot tutvustavad reisikirjad leiad siit:
Portugal: maa, mis mind ära võlus. 1. osa
Portugal: Porto vaatamisväärsused. 2. osa
Portugal, seekord Lissabon. 1. osa
Ja veel üks kiire põige Portosse: