Pajatan teile sellest, kes oli César Manrique ja mil kombel ta on kujundanud kogu Lanzarote saart. Samuti sellest, milline on Teguise pühapäevane turg. Mida võib näha kollase allveelaeva aknast ja mis toimub Atlandi ookeani põhjas? Vaatame ka Mirador del Rio vaateplatvormilt La Graciosa saart.
César Manrique pärand Lanzarotel
César Manrique on Lanzarote saare päästnud kõrghotellide ja koleehitiste käest. Tavapärasuse asemel teenivad Lanzarote elanikud nüüd turistidele huvitavaid, loodusega kooskõlas olevaid, Manrique projekteeritud ehitusi näidates. Looklevad jooned, keerdtrepid, ümarad ruumid, mis on vulkaanilisest kivimist, puidust ja klaasist kenasti kokku sobitatud.
Arrecife Grand Hotel on Lanzarote ainus kõrghoone. César Manrique ei saanud jaole enne, kui see oli juba püsti pandud. Rohkem Manrique saarele kõrgeid hooneid ehitada ei lubanud. 3-5 korrust on maksimum.
Kaktuste aed ja samuti Jameos del Agua, millest reisikirja eelnevas osas juttu oli, on Manrique meistriteosed.
Nagu ma eelmises loos mainisin, oli César Manrique üliandekas kunstnik, skulptor ja loodusaktivist. Kunstniku armastus Lanzarote vastu iseloomustas kogu tema loomingut. Ta suhtus loodusesse ja keskkonda lugupidavalt ja püüdis neid ühendada nii, et säiliksid ka saare traditsioonilised väärtused. Kasutatud on looduslikke materjale: vulkaaniline kivim, klaas, kaunilt töödeldud puit. Lanzarotel oli Manrique elus väga tähtis koht.
Mul on selle kunstniku vastu sügav imetlus tekkinud. Mees, kes oskas näha suuremat pilti, luua väga harmoonilisi keskkondi, arvestada looduse ja inimestega, nautida elu. Kõik tema kujundatud ehitised on tuntavalt tehtud inimeste jaoks. Et külastajatel oleks kaunis vaadata, muusikat kuulata, mugav olla, jalutada ning istuda. Inimese tehtu on peenelt sulandatud loodusega.
Tõsiselt kahju, et enese ning teiste austus või selle puudumine on siin- ja sealpool Atlandi ookeani totaalselt erinev. Et enam nii harmoonilist linnapilti ega keskkonda ei soovita luua. Miks mulle Lanzarote üliväga meeldib, ongi kõike saastavate ja laastavate tegurite puudumine. Siin hoitakse puhtust ja harmooniat. See omakorda hoiab turvatunnet.
Üks Manrique kujundatud ehitis on Mirador del Rio vaateplatvorm
Platvormiga hoone on kena musta ja valge kooslus, keerdtrepiga, loogeliste joontega, suure klaasist seinaga, kohvikuga ja nii edasi. Loodud saart kaunistama ja inimesi rõõmustama.
Kauguses paistab La Graciosa saar. Võimas kaljune vaatepilt. Hoia kõrvu kinni, et tuul ära ei viiks.
Kohalikud linnud lõbustasid end turistide vahtimisega.
César Manrique Foundation
Kunstniku kujundatud monumente ja arhitektuuri saab imetleda üle kogu saare.
Monumento al Campesino ja selle juures asuv kena kompleks, majamuuseum, ikka taas kohvikute, restorani ja mõnusalt aja veetmise võimalustega. Igas taolises paigas võiks veeta päeva või vähemalt pool.
Saab jalutada laavamullidesse kujundatud majas, kus Manrique elas 20 aastat. Sellist maja, ma usun, et kusagil mujal ei näe. Vulkaaniline tegevus ja arhitektuur segunevad siin vastastikuses austuses ja harmoonias. Laavamullid on omavahel ühendatud laavasse kaevatud tunnelitega.
Kahjuks kunstnik enam elavate kirjas ei ole. Legend räägib, et ta hukkus autoavariis, olles 73 aastane.
Miks on Lanzarote majadel rohelised aknaraamid
Lanzarotel on traditsiooniks valged majad roheliste ukse- ja aknaraamidega. Legend räägib, et Lanzarote kalurite paadid olnud rohelist värvi, ja kuna värvi jäänud paatide võõpamisest üle, siis … Teiste saarte kaluritel olnud punased ja kollased paadid – et oleks kaugelt selge, milliselt saarelt keegi pärit on.
Teguise pühapäevane turg
Estonian ladies! Olá! Väga liigutav, et keegi meid Teguise turul ära tundis ja hõikama vaevus! Kodune tunne! Teguise turg on veel suurem ja huvitavam kui Valmiera või Palamuse oma ning toimub igal pühapäeval kell 10-14. Teguisesse saime bussiga, umbes 25 min sõitu Arrecife bussijaamast.
Teguise on Lanzarote eelmine pealinn (praegu on pealinn Arrecife). See on järjekordne kaunis linn, valgete ajaloohõnguliste, koloniaalajastust pärinevate majadega musta laava taustal.
Söögikohti ja kunstnike butiike täis tipitud, pühapäeval lahti maru palju uksi, uste taga põnevad asjad ja lõunamaa lõhn.
Pühapäeval olid väga paljud külatänavad tuubitud täis turulette, pakuti erinevat kaunist käsitööd, nahast kotte, Itaalia ilusaid hilpe, muid hilpe ning kila-kola. Samuti laadatoitu. Tänavamuusikud laulsid Guantanamera, millega ma püüdsin neid jõudumööda aidata.
Ökoviljad.
Kogu turgu selle lühikese ajaga (kõigest pool päeva) läbi vaadata mina küll ei jõudnud. Küll aga sain üht parimat kooki, mida ma vist üldse kunagi saanud olen. Isetehtud suur kleepuv känakas, maru palju magusat apelsinimoosi koos apelsinikoortega sees.
Santa Barbara kindlus Guanapay vulkaanil
Ja siis me ronisime Guanapay mäe või vulkaani otsa Santa Barbara kindlust vaatama. See väike kastike, mis paistab künka otsas, taeva taustal.
Alguses mõtlesime, et läheme ainult natuke maad, aga nii ta läks ja tegelikult on ju vulkaanilt vaja kiviproovi võtta. Hobigeoloog nagu ma olen. Mägi olevat 396 m kõrge.
Teguise jäi järjest kaugemale.
Ja kindlus tuli järjest lähemale.
Hea, et laava oli tahkunud ega voolanud minu suunas. Aga kui mõelda, et see vaikselt tuksub siinsamas maapinna all ja ootab oma aega …
Google näitas Lanzarotel küll busside marsruute, aga bussiaegade kohta valetas rängalt. Minu arvates polnud bussipeatuste graafikud ka õiged. Hispaania! Igal juhul väga viis, et mõni buss käis ja sai sõita nii Teguisesse kui ka tagasi Arrecifesse. Bussid olid kõik rahvast pungil.
Kollane allveelaev
Hõbedased kalad saatsid kollast allveelaeva terve tee. Ei tea, kas lootsid snäkki saada või vaatasid, et suur kala läheb, paneme järgi. Kahejalgsed seespool, uimelised väljaspool metalli ja klaasi. Veider, et meie planeeti nimetatakse Maaks, kuigi vett on siin samuti hiigelsuur ports ja veepinna all on täiesti erinev elu ja keskkond.
Kollane allveelaev olevat Soomes valmistatud ja sukeldus 30 m sügavusele. Siis tuli põhi ette.
Atlandi ookeani põhjas lagunes laevavrakk. Selle laevavraki juurde oli hea paigutada kaste veinipudelitega. Nii saab anda veinipudelitele lisaväärtust – ikkagi ookeani põhjas vedelenud pudelid!
We all live in the yellow submarine, yellow submarine, yellow submarine …
Niisugust huvitavat kogemust mul varem ei olnud. Kordaksin seda hea meelega. Tenerifel jätsime allveelaevaga sõitmata, logistika oli seal kuidagi keerulisem, et kus see täpsemalt asub ja nii edasi. Saadud diplom on üks naljakamaid diplomeid mu diplomikogus. Kapteni allkirjaga ja puha.
Lanzarotele tahaks tagasi tulla!
Väga tahaksin tagasi tulla kevadel, et näha, kas viinamarjataimed on suuremaks kasvanud ja millised kaktused kevadel õitsevad. Tahaksin uuesti koopaid külastada, vulkaanilisel maastikul jalutada ja end ookeanilainetesse kasta. Lanzarote on minu arvates kõige kaunim ja stiilsem Kanaari saar. Võib-olla isegi, et kõige kaunim minu eelnevalt kogetud saartest.
Järgmises loos aga pajatan juba Fuerteventurast.
Reisikirja eelmised osad asuvad siin:
Järgmine Kanaari saar – Lanzarote. 1. osa
Lanzarote kuurordid ja põllumajandus. 2. osa
Timanfaya rahvuspark, koopad ja kaktused. 3. osa
