Timanfaya rahvuspargis tuksub Maa süda nii maapinna lähedal, et kivipuru on lausa kuum. Näha saab ka maa seest väljapurskuvat aurupilve ja vaoshoitud leeke. Kas keegi teab, kaua see tulevärk seal end veel vaos hoiab? Vaikselt maa alt taldu soojendab? Tänases loos vaatame ringi Timanfaya rahvuspargis, aga ka koobastes Cueva de los Verdes ja Jameos del Agua. Näeme ka, kui suureks kasvavad Lanzarote kaktused. Jagan toiduretsepti!
Suur osa Lanzarote saarest on kaetud kõva vulkaanilise, erivärvilise kivimiga. Sellisel kivisel pinnal ei kasva eriti mitte midagi. Taimed on istutatud ja neid tuleb pidevalt kasta ja hooldada. Aga väga ilus on seda laavamaastikku vaadata ja tahkunud laaval kõndida. Loomulik, ürgne, taltsutamatu.
Eriti hästi on hiiglasliku vulkaanilise tegevuse tagajärgi näha Timanfaya rahvuspargis. Küll võib tulega mängida!
Timanfaya vulkaanid on ettearvamatud
Viimane vulkaanipurse Lanzarotel algas 1.septembril 1730, kahe tunni jalutuskäigu kaugusel Yaizast. Laava vool võttis tuurid üles ja suundus põhja suunas, hiljem ka läände. 11.septembril sai vulkaanipurse veel võimsama hoo, tekitades hirmsat müra ja laava voolu üle maa. Laava voolas ookeani, surmates suure hulga kalu. 18.oktoobril tekkisid uued pursked Santa Catalina juures. Tuhk ja suits katsid saart. Järjest toimusid uued pursked, tõusid ja vajusid uued laavamäed ja koonused. Laava voolas suure hooga ookeani.
Vulkaaniline tegevus Lanzarotel kestis 16.aprillini aastal 1736, ehk siis kokku 6 aastat, hävitades külasid, kaunist maasikku ja kõike elavat. Hiiglaslik meetri kõrgune laavamass ja tuhk katsid varemalt viljakat maad. Saare elanikud elasid aastaid hirmu all ja lootsid, et selline õudus lõpeb peagi. Paljud põgenesid naabersaartele. Vulkaanipurske tagajärjel muutus kolmandik saarest kõrbeks, mis on praegugi asustamata, ja mille mõned osad on muudetud rahvuspargiks.
Jameos del Agua
Mis mind veel väga kütkestas, oli César Manrique kujundatud Jameos del Agua. Corona vulkaani purske tagajärjel tekkinud Jameos del Agua jagab seega oma päritolu Cueva de los Verdes’iga. Jameos del Agua asub Lanzarote kirdeosas, ookeani lähedal.
Need on laava voolamise tagajärjel tekkinud koopad, millest kunstnik on kujundanud kauni meelelahutuskoha. Trepist laskudes jõuab restorani (ja ruumi, kus on ka peidetud sissepääs Atlántida tunnelisse) ning hiigelsuurde soolajärvega koopasse. Koopajärv on ühendatud ookeaniga ja selles elavad tillukesed valged krabid. Taimed selles kompleksis on taas väga hästi hooldatud.
On ka maa-alune, basaldist moodustunud, suurepärase akustikaga kontserdisaal 550-le inimesele, kus mängis vaikne harmooniline muusika. Vaikne. Kogu kompleksis oli harmooniale suurt rõhku pandud. Harmoonilises ümbruses tekib heaolutunne, ilu rahustab. Saadud kogemust ei anna üldse võrrelda mõnel tuttaval põhjamaal saadud lärmakate kogemustega.
Cueva de los Verdes
Cueva de los Verdes on maa-alune, peaaegu 8 km pikkune, vulkaanilist päritolu tunnelisüsteem. Selle on tekitanud Corona vulkaani purse arvatavalt 5000 aastat tagasi. Verde tähendab küll rohelist, aga siin on tegemist hoopis ühe kohaliku perekonna – kellele kuulus maa, millel koobas asub – nimega.
Cueva de los Verdes asub saare põhjaosas, Haria linna lähedal, ning on eriskummaline laavatoru. Vulkaanilise tegevuse tagajärjel tekkinud koopad, galeriid, nurgad ja praod, koos põnevate võlvide ja siselaguunidega, mida inimese käsi on kunstipärasemaks ja turistidele kättesaadavaks disaininud. Kunstvalgus heitmas kauneid varje sellele muinasjutulisele nähtusele, tuues esile kivimite tekstuurid ja värvid. Koopas ootab ka üllatus, mida ma ei saa ära rääkida!
Giidiga ekskursioonil läbitakse umbes 1 km pikkune vahemaa. Selle toru veealune osa on tuntud kui Túnel de la Atlántida, sest see paikneb Atlandi ookeani all. Koopas on aastaringselt 19-20 soojakraadi. Saare elanikud on kasutanud koobast ka pelgupaigana piraatide rünnakute eest.
Milline turistiderohkus!
Lanzarote vaatamisväärsuste juures on tohutult turiste. Tohutult. Kitsad teed ja väikesed parklad, aga suured bussid ja pikad autode rivid. Giidid ja juhid olid nähtavalt suure kogemustepagasiga. Kõike seda massi hallata, arvestades, et päeva lõpuks on mõned kadunud ja mõned üle … Imetlusväärne. Oli vast tsirkus, ja väga palju vahvaid muljeid.
Vulkaanisaare tuhanded kaktused
Väikelinna Guatiza äärel asub kaktuste aed, kus kasvab tuhandeid kauneid ja omapäraseid kaktusi. Aed asub suures augus ning on ümbritsetud kõrge vulkaanilistest kivimitest müüriga, mis kaitseb taimi tuule eest. Kaktustel on siin mõnus ja turvaline kasvada. Poorne vulkaaniline kivim säilitab endas niiskust, seega pole ime, et kaktused on kõvasti kasvu visanud.
Mustal ja punakal kivimil paistavad rohelised taimed ka väga dekoratiivsed. Kaktuste aias on ka hea restoran ja imetleda saab tuuleveskit.
Kaktuste aiagi on kujundanud César Manrique, kes oli üliandekas kunstnik, skulptor ja loodusaktivist. Räägin temast ja ta loomingust rohkem järgmises loos.
Vulkaanisaartel hakkab loovus iseenesest lehvima. Tahaks ise ka kohe midagi ilusat looma hakata ja stiilne olla. Üks turist märkis kaktuste vahel ära, et mu kaktusepildiga särk on teemakohane. Hankisingi selle nimelt kaktuseparki minekuks.
Ma olen kaktuste imetleja sellest ajast peale, kui Külli mulle oma kaktuse loovutas, ja ma mõned isendid isegi seemnetest suutsin üles kasvatada. Aga ma vaatan, et ega see vaimustus mul enam üle küll ei lähe.
Salati retsept
Kui te nüüd lugemisega siiani olete jõudnud, siis premeerin teid kaktuste aia restoranis pakutud salati retseptiga! Ports erinevaid salatilehti, mille peale laotud poolitatud kirsstomatid, mango-, viigimarja- ja ananassitükid. Üle kallatud kastmega, mis sisaldas muu hulgas mangopüreed. Huvitav kooslus, aga väga maitsev.
Õhtul kodus degusteerisime nii kaktuse viljadest kui ka kaktuse rohelisest osast valmistatud moose. Ootan nüüd, kuna mu aknalaua-kaktused nii suureks kasvavad, et ma saan need moosiks keeta.
Järgmises loos läheme turule ja allveelaevaga sõitma ning tutvume lähemalt César Manrique ja tema kunstiteostega.
Reisikirja eelmised osad asuvad siin: