Gozo kõige ilusam ja pikem rand on Ramla. Siin tervitab Vahemere lainevahtu kena punakas liiv. Gozol on veebruaris ja märtsi alguses veel talv, kuigi minu jaoks on see kevad, ja tuul on jahedapoolne ning tugev. Tahtmine end merevette kasta hõlmab seekord ainult jalgu ja käsi.
Vaatame veel Vahemere vaateid
Kaunis koht Gozol on ka Dwejra. Kaljudel matkata ja piknikku pidada tahaks terve päeva. Ehk peab siiagi veel tagasi tulema. Dwejras asus kunagi Azuuri aken, aga selle sõid tuul ja lained mõni aasta tagasi ära. Sellest hoolimata on eresinine meri ja kaljud alles. Soovitan igaks juhuks olla kaljuserval poseerides ettevaatlik. Ei tasu otse kuristikku tormata, kui pole teada, kuidas taas kuivale maale saad.
Kõige lemmikum poseerimise koht.
Väga huvitavad pinnavormid. Kivide sees võib märgata ka fossiile, näiteks merekarpe.
Ükski koht Gozol pole ilma kabeli või kirikuta ja ka Dwejral on Pühale Annale pühendatud kabel. Siinkandis asub ka üks rahvusvaheliselt tunnustatud sukeldumiskoht. Dwejra laht olevat olnud filmi Troonide Mäng maaliline võttepaik, eriti Daenerys Targaryeni ja Khal Drogo pulmastseeni jaoks.
Siin asub ka omapärane sisemeri. Kaljus oleva lõhe või tunneli kaudu on see lomp ühenduses saart ümbritseva merega.
Kitsuke liiva- ja kivirand asub ka Xlendi Bay’s. Sellele veesilmale vaatavad ülevalt alla kõrged hotellid. Mööda kaljule kinnitatud treppi saavad kahejalgsed üles ronida ja kohalikele partidele ülevalt alla vaadata.
Pühamu, palverändurid ja käsitöömeistrid
Ta’ Pinu Sanctuary olevat kuulunud ühele ülikute perekonnale, kuid kui keegi Pinu Gauchi selle rekonstrueerimist rahastas, siis sokutanud ta pühamule ka oma nime. Ta’ Pinu Jumalaema Pühamu kogus kuulsust ja suurendas palverändurite arvu siia, kui 1883.aastal teatas Karmela Grima, et kuulis siin Neitsi Maarja häält, mis viis tema imelise paranemiseni. Ehk toimuvad siin imed ka tänapäeval?
Ta’ Dbiegi käsitööküla suhtes olid meil Külliga suuremad ootused. Et näeme palju-palju kohalikku käsitööd ja käsitöömeistrite ateljeesid. Tegelikkuses olid aga ainult mõned turistide püüdmiseks mõeldud poed. Ja mõni üksik ateljee. Käsitöö oli sama, mis saartel mujalgi. Hõbedased filigraanehted on muidugi kaunid ja Malta pits on väga peen, meisterlik ja kõrgelt hinnatud. Mina isiklikult pole aga kummagi toote tarbija. Suured metallesemed mul ka kahjuks kodus kusagile ei mahu. Nahkesemed olid samuti kenad, aga kui palju käekotte ikka tarvis läheb.
Käsitööküla asub Gozo kõrgeima punkti, Ta’ Dbiegi mäe, all Għarbis. Ta’ Dbiegi mägi olevat 190 meetrit kõrge.
Need nimetatud paigad saime ära näha turistibussiga ringi tiirutades. Turistibusse on punaseid ja rohelisi ja marsruut olevat neil umbes sama. Turistibussid alustavad Mgarr sadamast. Ggantija templitele ja Marsalfornile kulutasime eraldi päeva ja neisse sõitsime liinibussiga.
Keegi ei tea täpselt, kes ehitas Ggantija. Ja miks?
Ggantija kivikamakaid, mida nimetatakse templiteks, paitas soe päike. Päike paitas muu hulgas ka musta madu, kes oli kiviseinale roninud. Mina arvasin, et mingi ürgsetest aegadest pärinev kaljujoonistus, aga Külli nägi ära, et madu. Kaljujoonistuse teooria kahjuks rääkis ka asjaolu, et mõne aja pärast oli see must joon kadunud.
Ggantija arheoloogilise pargi kompleks asub tähelepanu vääriva Xagħra platoo südames. Väidetavalt on siinsed kivist ehitised rajatud umbes aastatel 3600–3200 eKr. Kes seda aga nii täpselt teabki?
Teooria, mis räägib neid suuri kiviplokke pea peal kandnud naistest, on muidugi vahva. Miks mehed sel ajal põõsas passisid, seda teooria ära ei seleta. Kokkuvõtteks võib öelda, et neoliitikumi aeg oli põnev, aga Ggantija ehitiste loost ei teata tänapäeval muhvigi. Ehitajad olevat ühel hetkel lihtsalt jäljetult kadunud.
Pingutasin teie jaoks kivid üles pildistada.
Foto autor on Külli.
Kivikamakad olid vahvamad, kui ma oskasin arvata. Eriti mulle meeldisid kividesse puuritud augud, mille kohta samuti adekvaatne seletus puudus, kuidas need ilma suuremate tööriistadeta tehti ja mille jaoks.
Linnu motiiv.
Keda siin kujutatud on?
Mkm, mulle küll ei sobi niisugune kamakas peas.
Peab aga tunnistama, et ka kaasaegsed kiviaiad on ehitatud ilma sideaineta. Oskame peaaegu sama hästi ehitada nagu neoliitikumi ajal, kuigi madalamaid müüre.
Ggantija asub Xagħra linnakese juures, kus on samuti kena jalutada ja söögikohtadega tutvuda. Õnneks on kohalikke pirukaid pastizzisid peaaegu igal pool saada ja mulle need maitsesid juba eelmise Gozo külastuse ajal. Koogid on ka võrratud. Maltale ja Gozole reisides võite vabalt kaalus juurde võtta.
Xagħras võib vaadelda ka Ta’ Kola tuuleveskit.
Keskväljakul domineeriv basiilika on pühendatud Püha Neitsi Maarja sünnile. Iga aasta 8.septembril tähistatakse Jumalaema Sündimise Püha, mis on ühtaegu ka võidupüha Il-Festa tal-Vittorja, millega tähistatakse maltalaste võitu, Püha Johannese rüütlite juhtimisel, Osmani türklaste üle 1565.aasta suures piiramisrõngas.
Kassidel on siin küll mõnus päikese käes peesitada.
Rannikulinn Marsalforn Vahemere ääres
Kuna Xagħra asub Marsalforni lähedal, siis sõitsime taas Vahemere õhku hingama. Marsalfornis on väga väike rand, mõned söögikohad ja suur hulk majutusasutusi. Vahemere sinist vett vaadata ja kaldapealsel jalutada on aga ikka alati mõnus.
Gozo bussiliiklus annab Aafrika omale silmad ette
Bussiliiklus on saartel vahva, mõned tänavad on nii kitsad, et korraga mahub vaevu üks buss sõitma. Kui siis teine on samal ajal juhtunud vastu tulema, siis on üksjagu tagurdamist ja sahmerdamist, et majade rõdud paigale jääksid. Kui buss jääb hiljaks, siis mõnikord teeb see kaotatud aja tasa niisuguse hooga, et annab tõesti isegi Aafrika bussidele silmad ette. Bussipiletid maksid kõik 2 eur. Kui viibid siinkandis kauem, on mõttekas osta kohalik bussikaart.
Siit saab ülevaate Gozo bussiliinidest.
Väikesed autod paistavad harjunud olema peegleid koomale tõmbama, et teistest mööda pääseda. Minu imestuseks nägin aga väga vähe mõlkis autosid. Ehk ma lihtsalt ei osanud neid märgata.
Mida peaks teadma pühapäevade kohta
Gozol peatudes võiks välja uurida, millised vaatamisväärsused ja poed võivad puhkepäeviti suletud olla ja siis oma marsruuti selle järgi sättida ning vajadusel toidu valmis varuda. Ka bussiliiklus pole päris selline, nagu infotahvlitel lubatud. Nii me uitasimegi sompus pühapäeval ringi Victorias ja selle ümbruses, kuni viimaks läksime Rotundat otsima. Sümbolid, sümbolid …
1970-ndatel oli Rotundat ehk Ristija Johannese kirikut ehitanud kogu Xewkija rahvas. Kirik ehitati endise, rahvale liiga väikeseks jäänud kiriku asemele. Kuigi nii hiljaaegu valminud, on ehitis siiski tellingutega toestatud. Ja siis räägitakse 7000 aasta vanustest säilunud ehitistest.
Järgmises loos läheme Maltat avastama. Püsige kannul!
Reisikirja eelmised osad leiad siit: