Jätkub minu teekond Costa Vicentina looduspargis. Portugali läänerannik on vägev ja kaunis ning ookean nagu suur elusolend, kes lakkamatult sisse ja välja hingab. On tunne, et tahaks kajakatega kaasa lennata… Ookean oligi see, mis mind Portugali tõmbas. Õie ja Anu muidugi ka, aga ookean eriti. Eelmises loos jõudsin Almogravesse, nüüd rühin edasi Zambujeira do Mar suunas ja sealt veel edasi.
Tee kannab mind!
Öösel oli vihma sadanud ja liiv polnud enam nii pehme nagu eelmisel päeval, s.t. jalad enam nii sügavale liiva ei vajunud. Liivaranda oli ka vähem, enamasti jäi taldade alla korralik horisontaalne tee, millel oli päris hea astuda. Enne keskpäevast kuumust oli ilm ka veel mõnusalt soe. Teekond Zambujeira do Mar’i pidi olema 22 km pikkune ja kestma 7 tundi. Nii või natuke rohkem see ka oli. See teelõik oli lausa luksuslik, sest poolele teele jäi Cavaleiro küla koos kohvikuga. Teeviit kohviku ees.
Matkateel nägin punakaid liivadüüne (postil on sinine ja roheline kriips, Trilho dos Pescadores ehk Fishermen´s Trail tähis),
männi- ja eukalüptisalusid (fotol eukalüpt),
lõputuna näivaid, sookailude järele lõhnavaid rododendronivälju.
Rodode lehed olid kuumaga kleepuvad ja oi kui vängelt lõhnavad. Rodosid ma enam sellise imetleva pilguga ei vaata nagu varem. Eestimaiste rodode, sookailude, lõhnast võib peavalu saada. Õnneks ma pole saanud.
Muidugi lakkamatult mühisev ookean ikka paremal käel ja samm-sammu järel edasi.
Siinkandis pidavat pesitsema üle kahekümne linnuliigi ja tegutsema (enamasti öösel) mitmed loomad, näiteks jänesed, mangustid, nirgid, mägrad ja teised, kes kaevavad oma urud liiva sisse.
Oli ka palju põllumajandust.
Zambujeira do Mar on armas kaljudele ehitatud linnake
Zambujeira do Mar asub Portugali Alentejo piirkonnas, turistide meeleheaks on siin restoranid kohvikute kõrval ja vastupidi. Sekka hotellid ja hostelid. On ka imeilus liivarand ja taas valged, punaste katustega majad. Rand paistabki.
Zambujeira do Mar asuvat 215 km kaugusel Lissabonist ja siia sõitvat ka Rede Expressos buss. Buss muidugi sõitvat 3-4 tundi, meie matkasime mitu päeva.
Aga vaat siia oleks tahtnud kauemaks jääda.
Portugali järsud kaljud, kõrbeliiv ja džungel
Järgmisel öösel sadas taas vihma ja seetõttu polnud hommikul liiv jälle õnneks nii pehme. Ranna juurest algas järgmine teelõik, mis viis püstloodis üles-alla-üles-alla mööda suht libedaid kaljusid (ühes kohas olid nad taibanud köie ronimisel abiks jätta, teistes kohtades mitte), sekka džunglis (ei olnud üldse väga lägane ega kriipiv), kaljuserval liivas (ütlesin juba, et ei vajunud väga palju sisse) ja õnneks oli tasast maapinda ka (oli ka vihma, nii et päike ei lajatanudki lagipähe).
Hüppega üle:
Hahaa, ega te uskuma ei jäänud? Mina ise läksin siit:
Seda teelõiku soovitan neile, kes on keskmisest parema füüsilise vormi ja tervisega, tervete liigestega ja panustanud mugavatesse matkasaabastesse. Rõhk sõnal saapad. Kõik need teelõigud Atlandi ookeani rannikul on aga lummavad. See on üldse Euroopa kaunimaid matkaradu. Kogu maailma kohta ei oska lubada.
Minu veel üks lahutamatu kaaslane, punane seljakott
Et te ei arvaks, et mis see kaljunukkidel turnimine ära ei ole, jagan seljakoti pilti.
Seljakotis peab siia matkama tulles olema vähemalt liiter-poolteist joogivett, sest looduses seda kusagilt juurde ammutada ei saa. Mul oli ka magamiskott (juhuks kui järgmisse asulasse niipea ei jõua) ja uusima moe järgi garderoob. Jäite uskuma jälle? Tegelikult poolmärjad vahetusriided (sest ookeani läheduses ei kuiva riided enam õhtul ära, aga ma avastasin, et seljas tuule käes siiski kuivavad). Ühesõnaga, mõned higised matkariided, plaastrid, toiduamps ja muu hädavajalik.
Väga vajalik on ka näiteks kübar ja pikkade varrukatega pluus. Kui jalad kipuvad päikesepõletust saama, siis ka pikad püksid. Ujumisriided ja väiksem käterätt. Õhuke kilekeep kulus ka ära. Plätud olid õhtul väga mõnusad jalga torgata. Komplekt kahvel-lusikas-nuga. Nöör katkiminevate asjade parandamiseks. Oliiviõli, kookosõli või mõni muu hea õli nahale määrimiseks. Mõni õli on ka looduslikult vähekese päikesekaitsefaktoriga. Eks ma edaspidi täiendan, mida eluks vajalikku veel ära kulub, aga peaaegu igas külas oli pood ja apteek, kus varusid täiendada.
Seljakotist edasi rääkides, sellise pommiga peab siis arvestama, et tasakaalu valele poole ära ei kaota ja kaljult pea ees ookeani ei saja.
Edasi mööda Portugali metsikut rannikut Odeceixe poole
Hämmastaval kombel jäi teekonnal, mis pidi asulatest kaugele viima, teele taas kohvik. Seekord saiakesi polnud.
Üsna kuivanud moega aaloed kaljul kasvamas:
7 tunni pärast hakkas paistma Odeceixe. Taas mitmete restoranidega armas turiste ja surfareid majutav Portugali küla, mis asub Ribeira de Seixe lõunakaldal. Ja umbes 4 km kaugusel on jälle liivarand, Praia de Odeceixe.
Meie öömajas rippusid võtmed lihtsalt ühel seinal, võtsime enda oma kaasa ja astusime tuppa. Küll oli hea pesta! Seejärel käisime kõrvitsasuppi söömas ja ostsime imemaitsvat kooki (kuna kõik me sõime, siis see pidi ju hea olema!).
Mmmm…. paradiis!
Ma vaatan, et pilte kogunes siiagi üksjagu. Te ikka viitsite nii palju kerida? Lasen teil end ringutada ja räägin sellest, kuhu ma edasi läksin, mida kuked teha oskavad ja muudest muljetest, juba järgmises loos.
Eelmised osad asuvad siin: