Suured kuldsed Buddha kujud, eriskummaline tänavatoit, kookosvesi roheliste kookospähklite sees ja tohutu palju väga-väga erinevaid, enamasti naeratavaid inimesi olid esimesed asjad, millega Bangkok mind vastu võttis, üllatas, vaimustas ja ära kodustas. Järgnevates reisikirjades võtan lühidalt kokku oma Taimaa reisimuljed.
Soovid võivadki täituda – ja mida sa siis teed?
Väide, et kirja pandud soovid suure tõenäosusega täituvad, paistab tõele vastavat. Vormisin mõned kuud tagasi oma unistuse luuletuseks, mis algas nii:
Parim kink, mida teha mul võiksid –
lennupilet maailma otsa.
Kas kaasa ehk tullagi võiksid,
et vaadata elule otsa?
Ja usu või ära usu – saingi ühelt väga armsalt inimeselt sünnipäevakingiks lennupiletid Taimaale. Norwegiani, SASi, AirBalticu ja AirAsiaga. Põhjamaalt vaadates lendasingi maailma veerele jalgu kõlgutama.
Enne reisile asumist oli elutempo nii kiire, et polnud väga palju aega uurida, mida Taimaal vaadata või kuhu õieti minna ja sellest oli muidugi kahju. Reisimise juures on kodutöö tegemine üksjagu oluline. Kohapeal on lihtsalt nii põnev, et mister Google seltsis ajaveetmine on puhas raiskamine.
Mina aga Eesti tempost kurnatuna ootasin ja unistasin lihtsalt, millal oleks lennukis aega hinge tõmmata ja viimaks ometi pikemalt magada. Heitsin kiire pilgu sellele loole, et meelde tuletada, mida reisile kaasa pakkida ja viimasel hetkel suutsin kolm kilo asju väiksesse seljakotti toppida. Arvestusega, et enamuse sellest viskan varsti minema.
Hea teada, et Bangkok on kahe lennujaamaga linn
Minul on küll hea meel, kui keegi oma reisimuljeid jagab (ja seepärast teengi seda ise ka – ehk leiab keegi siit midagi kasulikku). Nii ma saingi teada, et Bangkokis tuleb meelde jätta, kumba lennujaama su lennuk saabub või kummast väljub. Suvarnabhumi on see, kuhu maanduvad enamasti eurooplastest pungil lennukid ja Don Mueang see, kust Aasiat avastama siirdutakse. Suvarnabhumi pidavat sanskriti keeles tähendama “kuldset maad” ja see lennujaam on tõeliselt ilus.
Kohalesaabumine Tai Kuningriigi pealinna kulges väga ladusalt ega võtnud ööpäevagi. Kõige esmalt keerasin kella viis tundi edasi ja ostsin lennujaamast kohaliku internetikaardi. Müüginaised paigaldasid selle väga kiiresti mu telefoni ja võisingi kohe sõpradega muljetama hakata, kuidas Taimaa mulle tundub.
Taevarong ja allmaaraudtee
Suvarnabhumi lennujaamast sain rongiga kerge vaevaga linna, Phaya Thai peatusse ja edasi liiklesin BTS Skytraini ehk taevarongiga ning MRT metrooga. Öömajad valisin rongipeatuste lähedale ja sellise arvestusega, et ka Bangkoki ajaloolistesse linnaosadesse (Rattanakosin ja Chinatown) oleks õhtuti lihtne jalutada. Kuigi rongid pidid sõitma keskööni.
Et linnaelanikel oleks hea ühistranspordiga liigelda, selleks on Bangkok teinud oma parima. Isegi minul oli teiseks reisipäevaks selge, millised on MRT ja millised BTS liinid ja millistes peatustes saab ümber istuda. Skytrain liigub iga 3-6 minuti järel, aga siiski võib tipptundidel juhtuda, et lihtsalt ei mahu rongi ja tuleb oodata järgmist.
Kui oled öömaja valinud (isegi äärelinnas) mõne rongipeatuse lähedale, saad mugavalt linnas ringi liikuda. Kui mitte, pead kasutama takso või tuk-tuki abi või isiklikku kondimootorit. Mis pole ka üldse halvad variandid.
Järgnev pilt on Nescafe reklaamist Tai variandis ühes metroojaamas. Enne keskööd üsna vaikne.
Ja Hiinalinna tänav.
Hiinalinna ööturg. See mees tegi kohapeal ülihäid pontšikuid. Väikestes topsikutes on magus roheline kreem pontšikute juurde. Järjekord oli väga pikk ja inimesed väga jutukad.
Annika tervitab Bangkokist
Tere, armsad! Nüüd ma olen end siia Bangkokki sisse seadnud, Hiinalinna toidutänava üles leidnud ja taas suures vaimustuses Aasiast. Kes ise pole näinud, see ei usuks, mis toidud siin kõik on. Erinevates vedelikes ujub tundmatuid asju, aga ka näiteks terveid keedumune. Kui ostad tänaval suppi, antaksegi see sulle kilekoti sees kaasa. Pakutakse riisi ja nuudleid eriskummaliste lisanditega ning küpseid puuvilju ja mahlu.
Ma arvan, et Aasiaga ongi nii, et ta kas ehmatab või vaimustab. Mulle meeldib eriti lõunamaine lõhn ja Tai lõhnab minu jaoks nagu Bali. Et saagi kohe aru, mille järgi, aga kõvasti. Ma armastan lõunamaa lõhna isegi siis, kui see kipub olema, nagu ripuks vannitoas korraga liiga palju märgi sokke.
Bangkok on ikka täiesti üllatav ja vapustav. Praegu, novembris, ongi just paras aeg siin olla, vihma ei saja ja minul üldse ülemäära palav ei ole, nii umbes 30 kraadi sooja. Riided kuivavad ära (Balil eriti ei kuivanud). Väga palju inimesi on mulle juba teed juhatanud. Üksjagu aega võtavad vaidlused tuk-tuki juhtidega, kes tahavad mu reisikorraldust enda peale võtta. Ei-ei, olen liiga iseseisev.
Soovin teile soojust ja headust! Ja päikest, päriselt ka!
Jõetaksoga on lihtne ja mugav liigelda
Sõbrad elasid mulle igati kaasa, mis tekitas tunde, nagu oleksime kambakesi reisil. Tegelikult aga olid ikka seljakott ja OnePlus mu lähedasemad kaaslased.
Ja see on midagi hullu, kuidas ma ära suudan eksida.
Isegi jõetaksoga ehk jõepaadiga panin oma peatusest mööda. Võib-olla seetõttu, et ootasin liiga kaua, millal paat päris seisma jääks ja hakkasin liiga hilja maha hüppama. Hea küll, pole hullu, mõtlesin. Ehk järgmine peatus ongi põnevam. Oligi, jälle jõe teisel kaldal, kus paistis suur Iconsiam kaubanduskeskus.
Aga tegelikult oli paadisõidul ju see mõte, et saaks tagasi oma koju jõe teisel kaldal. Ratchawongse peatusse.
Paadis hakkas üks täiesti võõras tailanna end miskipärast süüdi tundma ja organiseeris teise paadiga tasuta tagasisõidu. Üldiselt elas palju rahvast mulle kaasa. Nii hoidsin umbes 50 eurosenti kokku, nägin rohkem jõeäärset eluolu ja olin õhtuks jälle Hiinalinnas tagasi. Paadisõit tasub Bangkokis kindlasti ette võtta! Ja nagu see armas inimene, kes mind Bangkokki lennutas, soovitas: “Vaata ainult, et saa veega pihta ei saa!” Jõevett, nagu ka kohalikku kraanivett, ei maksa kindlasti juua.
Taksopaatide peatused Chao Phraya jõel leiab kaardi järgi kergesti üles ja peatustes aitavad kohalikud inimesed sul pileti osta ja õigele paadile minna. Samuti on muu ühistranspordiga, kohalikud aitavad vajadusel õige suuna kätte leida.
Nüüd ongi kirjas, kuidas ma Taimaale jõudsin, kuidas seal liiklesin ja millise esmamulje Bangkok mulle jättis. Miks ma aga üldse paadiga Chao Phraya jõele seiklema läksin, kirjutan järgmises loos. Kirjutan templitest ja kuldsetest Buddhadest.
Tule tagasi lugema!