Malta reisikirja teises osas saad teada, milliseid toite Sliema söögikohtades pakutakse, mida vaadata Vallettas, mille poolest erineb Mdina kõigist teistest linnadest ja kus asuvad värvilised kaluripaadid. Lisaks veidi ajalugu ja legende.
Selgus, et ma olin oma majutuse Sliema linnas broneerinud rannapromenaadi ääres asuvasse hotelli. Selle tõttu oligi mul lihtne hommikul selle valge reisilaeva pardale astuda, millest ma kirjutasin Malta reisikirja esimeses osas ja õhtupoolikul taas lühikese jalutuskäiguga hotellituppa naasta. Eelmises loos põhjendasin ka, miks ma üldse reisile läksin ja miks tuleb kindlasti üle vaadata Sinine laguun. Täna tutvustan Malta linnade vaatamisväärsusi.
Endise kaluriküla Sliema nimi tähendab rahu
Tänapäeval võib aga vaid imestada, kui suur hulk hotelle, kauplusi, kohvikuid, restorane ja baare üliarvukale turistide massile oma teenuseid pakub. Sliema ehk Tas-Sliema tänavatel võis näha tihedalt üksteise kõrval asuvaid söögikohti, millede valikus olid itaalia pizzad, sitsiilia arrancinod, türgi kebabid, india karrid, ungari lihapraed, mehhiko tex-mex ja muidugi Maltale iseloomulikud (Sitsiilia mõjutustega) maitsvad road. Jalutuskäik rannapromenaadil, õhtuses mahedas laternavalguses oli veel eriline elamus.
Sliema on mugavalt lähedal pealinn Vallettale ja läheb sujuvalt üle linnaks St Julian’s ehk San Ġiljan ja ööelu keskuseks Paceville, mis pakuvad rahvusvahelisele seltskonnale võimalusi pidutsemiseks, ostlemiseks ja hästi söömiseks.
Juhtusin juttu ajama sakslannaga, kes küsis, ega ma mõne päris-kohaliku-maltalasega sõbraks ole saanud. Kas ma tean, millised on kohalikud maltalased tegelikult? Minu eitavale vastusele lisas jutukas naine, et vaatamata kolmele Maltal töötatud kuule, pole temalgi õnnestunud ühtegi maltalasest sõpra leida. Ehk on kohalikud sellisest turistide voolust lihtsalt tüdinenud?
Sliema rannapromenaadil jalutades sain kerge vaevaga ka samas peatuvatele bussidele hüpata ja samuti ühel hommikul praamiga üle lahe Vallettasse sõita. Selleks kulus ainult 10 minutit.
Jalutamine Valletta vanalinnas tundus ajalooraamatu sirvimisena
Valletta meenutas mulle taas Sitsiiliat. Võib-olla tekitasid sellise tunde siinne melu, inimesed, lõhn kohvikutes, mereõhk, vanalinna tänavad või ka midagi muud. Jõudsin kohale nii vara hommikul (sest ma ei uskunud, et praamisõit nii kiiresti läheb), et sain kohvikus istudes rahulikult vaadata, kuidas tänavakaubandus ärkas. Ja juua pisikese tassi väga kanget kohvi – just nagu Sitsiilias. Üsna varsti täitiski rahvamass vanalinna kitsad tänavad.
Ajaloost on teada, et Valletta muutis pealinnaks tegelikult Malta ordu ehk Johanniidide ordu, mille suurmeistri Jean Parisot de la Vallette’i järgi linn ka nimetati. Ordu tegutsemisajal paranes elanikkonna elujärg, õitses kunst ja arhitektuur.
Vallettas pakuvad kauneid merevaateid ülemine ja alumine Barrakka ja Hastingsi aed, siin on säilinud kindlusemüürid, kirikud ja katedraalid. Valletta lähedusse jäävad sujuvalt üksteiseks üle minevad linnad Ta’ Xbiex, Birkirkara, Msida, Floriana ja teised.
Mdina linna muutis tõeliselt kummaliseks sealne vaikus
Mdina on the noble city ehk ülikute linn ja the silent city ehk vaikne linn. See, Malta endine pealinn, oli tõesti väga vaikne. Lugesin majaseintele kinnitatud siltidelt isegi sõnumit: „Please respect the residents.” Ehk siis, turist, ära lärma!
Linnal on kõrged müürid, vallikraav, sillad ja tõeliselt kitsad tänavad. Linnas võib vaadata näiteks apostel Paulusele pühendatud katedraali. Legend räägib, et kristlus saabus Maltale koos apostel Paulusega aastal 60. Paulus olnud poliitvangina teel Rooma, kui laev hukkus tormis Selmunett saare lähedal, mida tuntakse ka Püha Pauli saarena.
Mdinas võib vaadata ka filmi „Mdina Experience” (nii nagu Vallettas „Malta Experience”). Film annab aimu linna vallutuste- ja rüüstamisrohkest ajaloost, sellest et esimesed elanikud saabusid siia 6.aastatuhandel eKr meritsi Sitsiiliast ja sellestki, et Medina tähendab araabia keeles linna ja Rabat äärelinna. Nagu paljud linnad Malta saartel, lähevad needki teineteiseks märkamatult üle. Rabatis asuvaid katakombe ma pidasin paremaks mitte vaatama minna.
Malta bussiliiklus oligi nii hea, nagu sõbranna väitis
Seetõttu jõudsingi pühapäeva hommikusele kalaturule saare kaguosas, muinasjutulise nimega linnas Marsaxlokk. Sellest piirkonnast on pärit need Maltat iseloomustavad värviliste kaluripaatide pildid. Turul oli põhiliselt küll hiina tööstuskaup, kuid ma leidsin ka õlis ujuvaid oliive ja puu- ning köögivilju. Muidugi oli kalaturul võimalus osta kala.
Marsaxlokkis võis istuda kohvikutes ja kalarestoranides või jalutada päikeselistel tänavatel, oodates järgmist bussi. Bussipilet Maltal maksab 1,5 eurot ja kehtib kaks tundi. Selle ajaga on võimalik jõuda isegi saare ühest otsast teise. Tavaliselt tuleb vahepeal teha ümberistumine Vallettas.
Malta põhjaosas asuvasse Cirkewwa sadamasse jõudsin juba pühapäeva pärastlõunaks, et minna – piletit ostmata – Gozole viivale praamile. Edasi-tagasi pilet tuleb osta alles tagasisõidul, Gozo sadamas nimega Mgarr.
Mida ma tegin ja nägin Gozol, sellest kirjutan juba järgmises loos.
Loe ka Malta reisikirja esimest osa.
Malta ja Gozo kohta võid lisaks lugeda ka minu artiklit Postimehes.