Suure Kemeri raba rada, Lätimaa

Kemeri rahvuspargis asub üks Läti suurimaid soid ja loodushuviliste lemmikpaiku – Suur Kemeri raba. Kemeri rahvuspark on vapustav oma avaruse, kõrgsoode, järvede, looma- ja linnurohkuse, eheda ja ürgse loodusega. Oled loodusfotograaf või niisama loodusehuviline – see paik on kindlasti sinu jaoks!

Varahommikune pildistamise aeg

Ärkasin hommikul kell pool viis selle peale, et naabrid olid autost välja roninud ja hakanud hommikust sööma. Õige mõte, loodusfotograafid, ärme maga ebamaist varahommikut maha! Kaunis “kuldne tund” ei kesta kaua ja see on aeg, mil varjud veel pildistamist ei sega ning saab kõige ilusamaid fotosid. Ainult enne päikesetõusu on küüvitsaõitel tillukesed kastepiisad peal. Aga mis: naabrid kallistasid veel viimast korda ja sõitsid kumbki oma autoga tsivilisatsiooni poole tagasi.

Jäänud üksi Kemeri raba parklasse, pakkisin hommikusöögi seljakotti, tõmbasin jope pidžaamale peale ja ruttasin rabamändide vahele päikesetõusu pildistama. Rabad on üldse ebamaised paigad, nagu ma juba varemgi kirjutanud olen, ja mul on ülisuur tõmme nende mustavate laugaste poole.

Laudteed ja toolid rabas

Kemeri rabas on kaks laudrada: 1,4 km ja 3,4 km. Need on väga kenad rajad ja üle laugaste viivad armsad käsipuudega sillakesed. Pikemal rajal asub vaatetorn ja ma soovitan mõlemad rajad vähemalt kaks korda läbi käia, kui soovite end rohkem liigutada.

Rabas on toolid! Mis nii viga lauka serval piknikku pidada ja looduse toimetamist vaadata! Kemeri raba on väga avar, siin on hea akustika ja nii kõlavat käo kukkumist ma polegi varem kuulnud. Mul on suur rõõm siin elavate lindude pärast, sest keegi ilmselt ei raiu nende pesapuid maha, kui pojad alles koorumata, ega tulista nende pihta. Oo, milline linnukontsert siin kõlab!

Suur Kemeri raba meenutab mõnevõrra Valgesood (valged tupp-villpead ja küüvitsad) ning Männikjärve raba (sillad üle laugaste).

Muidugi on siin lõhnavaid sookaile ja rabamarju, rabamände ja -kaski ning palju muud põnevat.

Kõrgsoo ehk raba ja laukad

Kõrgsoo tekib turbasammalde (sphagnum) mõjul. Neil ei ole juuri, nii et sammalde ülemine osa kasvab igal aastal, alumine aga laguneb, tekitades turvast. Turbakihi aastane juurdekasv on umbes 1 mm. Kujutage ise ette, kui kaua on kõrgsool kasvamine aega võtnud. Siin on selgitav joonis.

Kõrgsoo üks olulisemaid elemente, raba küpsuse märk, on laukad. Laukad tekivad turbakihi kasvu tulemusena – selle pinnale tekivad praod, mis täituvad veega.

Hommikune ilm oli sombune ja pilvine, seega eresinise taevaga fotosid tegelikult ei saanud. Vihma aga hakkas sadama alles siis, kui rabast välja, metsa, jõudsin. Sel ajal saabusid kohale ka tõelised loodusehuvilised, vihmavarjudega naised.

Kemeri rahvusparki võib tulla ka seljakotireisile

Auto juurde tagasi jõudnud, mõtlesin silma veel veidikeseks looja lasta. Hilisõhtune ja öösse kippunud sõit ning nüüd see varahommikune ärkamine, lisaks matk värskes õhus, kõik see kokku oli ikka piisavalt väsitav. Aga minu üksi-reisid pole kunagi päris üksildased. Nagu ma oma sassis ja unise peanupu autos magamiskottide kuhja alt uuesti püsti ajasin, koputas keegi noormees autoaknale. (Kas siin pidi ka parkimispileti ostma – mingi putka on vahepeal lahti tehtud? Kas see noormees passis kõik see aeg, kui ma magasin, auto kõrval?)

Seljakotirändur küsis, mis plaanid mul on ja kas ma viiks teda uuesti tsivilisatsiooni juurde tagasi. Just seetõttu ma ei hakanud ise ka bussiga Riiga ja rongiga Jurmalasse sõitma, et kuidas ma edasi rabasse saan. Jalgratta laenutus ehk oleks variant olnud, aga ega tee ei ole kuigi lühike ja ilm soe. Hea, et ma selle variandi kõrvale lükkasin. Autoga jällegi Jurmalasse sõita ei tahtnud, kuna mul on varasemad kogemused, et Jurmalas parkimiskohtadega priisata pole ja kusagil tuleb maksta mingi maks, et hiljem mitte trahvi saada. Liiga palju logistikat.

Pildusin kiiresti magamiskotid (kaval on neid vähemalt kaks kaasa võtta, palju pehmem ja soojem), märjad riided, teetermose ja ülejäänud Läti toidu ühte hunnikusse ning ütlesin matkasellile, et ma võin ta Kemerisse viia ja sealt läheb rong Riiga. Rong pidavat aga alles mõne aja pärast minema ja noormees eelistas suurema maantee äärde bussipeatuse juurde jääda. Kuna siin olid teetööd, valgusfoorid ja ummikud, siis ma usun, et oli ka üpris suur võimalus, et tal õnnestus hääletades edasi saada.

Kemeri

Kemeris sadas vihma ja nii ostsin tillukesest poest ainult Läti leiba juurde, sõitsin pargist mööda ja suundusin otsima mereranda, mis ei asuks Jurmalas.

Kuhu ma järgmiseks ööseks pesa tegin ja mida põnevat veel Kemeri rahvuspargis leida võib, räägin järgmises loos edasi.