Müstilise Għawdex ehk tavapärasema nimega Gozo saare rannakaljul istudes tundsin, et tegelikult asub see paik, kust paljud legendid alguse on saanud, hoopis siin. Gozo ise on palju rohelisem, väiksem ja vaiksem kui Malta, siin puuduvad naabersaarele omased kiirustamine ja rahvarohkus. Selles reisikirjas jutustan, mida ma Gozol nägin.
Astunud ühel pühapäeval Cirkewwa sadamas praamile, võisin vähem kui poole tunni pärast juba Mgarr sadamas maale minna. Praamisõit Maltalt Gozole on seepärast omapärane, et edasi-tagasi pilet tuleb osta alles tagasisõidul.
Mida ma nägin Maltal, seda loe Malta reisikirja esimesest ja teisest osast.
Ujumiseks ja päevitamiseks pakub Gozo mitmeid lahesoppe
Soojus ja päikesevalgus on loomulikult need, millest põhjamaa inimene, ehk siis mina, kõige rohkem puudust tunneb. Päevitada pidi siinkandis saama kindlasti juunist septembrini ja tavaliselt pidi see aeg venima koguni maist kuni novembrini välja. Merevesi on kristallpuhas, soe ja taevasinine.
Suvitajate lemmikud pidid olema omapärase punase liivaga Ramla laht ja San Blas. Eespool mainitud mustad müstilised rannakaljud aga asusid Qala linnakese lähedal, Hondoq lahe ääres. Minu Qala linnakeses asuvast majutusest tuli sinna jõudmiseks jalutada igal õhtul pool tundi allamäge. (Hiljem tuli muidugi sama teed ülesmäge vantsida.) Teekonnal avanesid aga tõeliselt kaunid vaated teistele saartele, päikeses sillerdavale merele ja ka Sinisele laguunile.
Vahemere vett põrgatavad rannakaljud sarnanesid väga hiiglaslikele käppadele, sabadele ja peadele. Taas olid meresinised silmad kaljudes näha. Mul jooksid sipelgad mööda selgroogu tundest, et ürgsed lohed tõepoolest ei magagi, sest vähemalt üks silm on neil alati valvel. See paik ja see aeg tundus mulle iidne nagu muinasjutt – ja veel vanemgi.
“Igal suvel on lugu,” kuulutas Hondoq ir-Rummien’i rannakohvikus rippuv silt. Tundsin, et minu suve lugu algas just siin, väikesel saarel. Küllap jalutuskäigu, aga võib-olla ka värske tomati ja küüslaugu, tõttu tundus ka rannakohvikus söödud pizza lihtsalt ülihea.
Laupäeval-pühapäeval saarele saabudes on hea mõte veidi toitu kaasa võtta, sest kohalikud pisikesed toidupoed ja söögikohad võivad olla nädalavahetustel suletud. Nägin oma majutuse peremehe silmis korraks ehmatust, kui ma küsisin, kust toitu saab osta. Õnneks mul oli kotis rohkesti mitut sorti oliive hommikuselt Marsaxlokk turult.
Qala linnakese muutiski minu jaoks, lisaks “oma” rannale, koduseks ka majutuse, Teresa Townhouse, viisakas peremees. Kuidas on üldse võimalik, et inimesed on nii sõbralikud?
Kogu saarega tutvumiseks pakub lihtsat võimalust “Hop-On Hop-Off” buss
Piletid neile bussidele saab osta kohe Mgarr sadamas, bussifirmasid on vähemalt kaks ja bussid käivad iga neljakümne minuti järel. Iga vaatamisväärsuse juures võib bussist maha hüpata, ringi jalutada ja järgmise (või ülejärgmise) bussiga jälle edasi sõita. Nii ongi terve päev sisustatud.
Päikeselõõsas bussi katusel sõitmine oli muidugi omaette elamus. Lisaks kõrgelt avanevale vaatepildile oli põnev kogeda, kuidas buss end ülikitsastel, tiheda liiklusega tänavatel osavalt igalt poolt läbi pressis.
Ka tavaline bussiliiklus on Gozol, nagu ka Maltal, hästi toimiv. Siiski võib see õhtupoolikuti mõnes kohas puududa.
Milliseid vaatamisväärsusi Gozo veel turistile pakub?
Azuri akna nimeline kalju Dwejra lahes. “Aken” ise on varises küll hiljuti kokku, kuid imelised fotod merele on garanteeritud.
Ta’ Pinu Sanctuary ehk pühakoda. Väidetavalt toimuvad selles paigas imeteod ja tervenemised tänapäevani. Tasub proovida!
Hiiglaslikud ja Egiptuse püramiididest ning Stonehengest vanemad Ggantija templite varemed. Palju suuri kive. Arvatakse, et templid võisid olla ehitatud hiiglaste ehk gigantide rassi poolt, millest ka nimetus.
Xlendi laht ja linnake, kus saab treppi mööda kaljudele ronida. Xlendi on populaarne kuurort nagu ka Marsalforn.
Kauneid vaateid, eriti Ramla lahele, võib nautida kohas, mida kutsutakse Kalypso koopaks. Turistide ligimeelitamiseks kasutatakse mütoloogiat: just siin olevat Homerose Odüsseia väitel paik, kus nümf kangelast Odysseust seitse aastat vangis hoidis. Nii oli Gozo saar nümf Kalypso koduna populaarne turistimagnet juba iidsetel aegadel.
Gozol on avastamiseks veelgi ilusaid lahesoppe, iidseid linnu, kindlusi, kirikuid ja katedraale. Kirikuid on Maltal ja Gozol ikka tõeliselt palju. Jalutamiseks on mitmeid matkaradu, infot nende kohta saab infopunktidest.
Gozo pealinnal on kaks nime: Rabat ja Victoria
Araabiapärane Rabat on käibel kohalike hulgas ja seda nime kannab vanalinna osa. Victoria aga on lisatud Inglismaa kuninganna kuldjuubeli puhul. Citadel ehk il Castello on kindlus Victoria vanalinnas, kuhu ma peaaegu ära eksisin. Mõnd aega kõmpisin muudkui ringiratast: jälle need suveniiriputkad, jälle see kohvik! Hüppa või üle müüri, et välja saada. Väljapääs oli aga väga lihtsalt ühe nurga taga. Ekslemise ajal pildistasin kindlusest avanevat vaadet saarele.
Citadel on olnud saare keskus juba palju varasematel aastatel kui 1500 eKr. See on näinud nii pronksiaega, foiniikia kui ka rooma aega. Malta rüütlite ehitatud tugevad, kõrged müürid pidid kaitsma linna elanikke võõrvallutajate eest. Viimased on läbi ajaloo väga varmad olnud saare elanikke orjadeks viima.
Victoria tänavatoit oli traditsioonilised pirukad pastizzi´d. Nende söömisest mul isu täis ei saanud. Imehead. Läheksin kohe Gozole tagasi.
Kokkuvõtteks
Kuna mind tõmbab mere ja kaljude lähedusse nagu mustkunstniku nähtamatu niidiga, leidsin Gozo olevat vägeva paiga. Gozo muudab eriti kauniks siinne rohelus, mille tõttu tegeldakse ka rohkem põllumajandusega. Värskeid puu- ja köögivilju saab muidugi ka Maltalt, kuid üks Victoria pisike turg oli eriliselt vahva.
Gozolt saabudes tundus Malta veidi nagu Lasnamägi. Korraks isegi mõtlesin, et lennujaamast oleksin võinudki otsekohe Gozole põrutada. Ma reisingi ainult kerge seljakotiga (siit võid lugeda, mida ma sellesse pakin ja mida ma kaasa ei võta), et oleks mugav liikuda ja lihtne reisiplaane muuta.
Reisi lõpetuseks tahtsin öelda vastõpitud maltakeelse sõna: sahha. Tänan. Gozole tahtsin seda öelda kohe mitu korda.
Minule tundus, et neis paigus oleksid ajastud justkui kokku sulanud ja kogu maailm oma jälgi ja traditsioone jätnud. Siia on tuldud kokku, siin on pakutud peavarju ja siit on taas teele mindud. Siin on tehtud kangelastegusid, kaitstes oma kodu vallutajate eest. Siia on maetud varandusi, siit on neid ka leitud. Õhku on visatud küsimus: on siis siin asunud iidne Atlantis?
Mida ma nägin Maltal, seda loe Malta reisikirja esimesest ja teisest osast.
Malta ja Gozo kohta võid lisaks lugeda ka minu artiklit Postimehes.